Kokkuvõtteks

12. mai 2013 oli see kord kui viis selle kooli last ja Dosi, Dicarna ja Rosa olid Illukal!

Ja nüüd ehk blogi oodatuim osa:

Miks ma läksin?
Ma tahtsin saada õpetamiskogemust võõras riigis ja 100% võõrkeeles. Ma tahtsin end proovile panna.

Mida ma õppisin?
Õppisin seda, et õpetada ei tule õpikut, vaid ainet ja seda et õpetaja ja kooli tööst sõltub 60 protsenti lapse tulemustest/edust (õpetaja osa on 33 protsenti ja kooli juhtkonna osa on 27 protsenti) - nii mu Hispaania kollegid väitsid. Vaadake koolide edetabeleid - eesotsas on need koolid, kus tugevad ja pädevad õpetajad ja andekas ning edumeelne juhtkond.

Mida ma arvan Hispaania koolist ja koolisüsteemist?
Kesiste võimalustega (pimedad ja külmad klassiruumid, veaevuloetav kiri tahvlil, vähesed infotehnoloogilised vahendid, pidev konstekteerimine) on võimalik säilitada koolirõõm. Rõõmsad ja energilised õpetajad ja lapsed ümbritsesid mind, neil oli sära silmades ja vaatamata kesistele tulemustele on neis elurõõmu ja heatahtlikkust.  Ma ei märganud ka võõrviha. Kas seda saab päikesest või rohkelt värskes õhus viibimisest, heast palgast või elustiilist-ma ei tea.
PISA tulemused on Hispaanias kesised, elatud on üle mitmeid haridusreforme, aga tulemused on tagasihoidlikud. Koolidele on antud küll rohkem autonoomiat, rohkem panustatakse innovaatilisse õppesse, distsipliini, õpetajate enesetäiendamisse, koolidel on uued arengukavad, aga ikka on õppetulemused madalad võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega, milles asi?

Koolisüsteemist:
Lasteaed sageli algab kuuendast elukuust ja kestab kolmanda eluaastani, algkool on kuuendast eluaastast kuni kaheteistkümnenda eluaastani. Põhikool kaheteistkümnendast eluaastast-kuueteistkümnenda eluaastani ja kuusteist kuni kaheksateist on keskooli päralt (bachillerato). Valida on nelja suuna vahel: kunst, humanitaarteadused, tehnoloogia/teadused ja loodushoiu vahel.  Antud koolis, kus mina viibisin, seal loodushoiu eriala ei ole. Edasi on tee kõrgkooli. Nüüd on võimalik õppida paralleelselt kaht eriala ja seda tuleb teha siis kolme aasta asemel kuus aastat ja saada kaks eriala (rahvusvahelised suhted ja juriidika; psühholoogia ja filosoofia, filosoofia ja majandus jne.)
Hispaaniakeelsed koolid ja kakskeelsed koolid (enamus õppeaineid on inglise keeles).
Kooliaasta algus septembri keskpaigast ja kestvus juuni lõpuni.

Mille üle imestan ikka veel?
Kuidas on võimalik panustada nii palju keeleõppesse ja keelt mitte osata?

Kas ma läheksin Hispaaniasse õpetajaks?
Kui ma tunnen, et on õige aeg, siis läheksin kahtlemata.


Kuueteistkümnes päev

Jõudin lennujaama kell 3.45 öösel ja kuna olin check-ini teinud arvutis, siis jäi üle suunduda ootesaali. 6.15 väljus lend Frankfurti ja 10.15 Frankfurdist Tallinna. Saabusin Tallinna lennujaama kell 13.30 ja siis kojusõit rongiga. Uskumatu, sellist täiskiilutud rongisõitu pole ma pidanud taluma ammu, viimane kord oli vist Vietnamis või Tuneesias. Jube, nüüd ma saan aru kodumaa reaalsusest ja inimeste vaenulikkusest Elroni suhtes. Mida arvata olukorrast, kus peaaegu Jõhvini seisab kaheksakümnendates aastates naine minu läheduses.....Hoolivus??? Mille või kelle suhtes?  Kell kuus õhtul olen kodus ja mul on hea meel: tulbid, nartsissid ja kirsid õitsevad. Kevad on kõige ilusam aastaaeg.....kõige ilusam!

Eestimaa kevad

Viieteistkümnes päev

Tuunikala võileivad (jälle kartulikrõpsudega)

Eelviimane inglise keele tund koos Dosi ja Hideriga

Päev algas tundidega. Inglise keel, inglise keel, inglise keel, inglise keel. Tunnid lõppesid ja läksin hotelli, et vahetada riided. Tagasi kooli tulin poole viieks. Kell viis algas kooli prantsuse keele osakonna kontsert. Lapsed laulsid kuulsaid prantsuskeelseid laule erinevatest ajaperioodidest ja olid seadnud ka prantsuse keele assistendiga neile ka tantsud. Pärast kontserti olid tavapärased vestlused vanemate ja lastega. Tänamine ja tunnustamine. kell seitse suundusime vabajakeskusesse, kus jalutasime, vestlesime ja istusime kohvikusse, et nautida kohvi. kell ükstest läksime tagasi Mostolesse ja hakkasin asju pakkima. Kuna kell kolm öösel tuli minna lennujaama ei olnud mõtet magama minna, seega vaatasin kõikvõimalikke saateid telerist.

Prantsuse keele osakonna üritus

Imelised juustupallid maasikamoosiga (üllatus)

 

Neljateistkümnes päev

Täna oli hommikul kunstiajalugu. Teema "Barokk" jätkus. Kohal oli 17 last ja tund oli tavapärases loenguvormis. Teine tund oli dokumentide vormistamiseks õppeosakonnas. Kolmas tund oli inglise keel. Kohal oli 24 last. Teemaks ikka otsene ja kaudne kõne. Sellel rühmal on raskusi arusaamisega ja mõistmisega, grammatika on neile keeruline, ehkki nad pingutavad ja kuulavad hoolega. Selle kursuse juhendaja ongi Dosi. Tunni lõpus tuleb ta juurde tüdruk, kellel on probleeme emaga, ta tahab kolida vanaema juurde ja lahkuda koolist õppeaasta lõpus. Lepitakse kokku pikem vestluse aeg. Järgmised kaks on kunstiõpetused. Teoreetiline osa värvuste teooriast ja siis praktiline joonis. Oo, see õpetaja kirjutab imeväikeselt, vaesed lapsed! Ta räägib jube ruttu ja kummaline on see, et igas tunnis on tal kott üle õla. Koolis on üldse palju meesõpetajaid, ma pole arvu küsinud, aga vähemalt kahtteist olen kohanud. Ma mõtlesin, et kirjutan ka tüüpilisest kooliõpilasest: seljakott, tennised-tossud, dressid või teksad ja T-särk, jope või fliis, käepaelad. Palju on musta, sinist ja halli. Tüdrukutel on õlgadeni või abaluudeni ulatuvad paksu ja tumedad juuksed. Poistel on väga palju kõrvarõngaid ja sageli silmapaistvad ja keerukad soengud. Sageli käiakse kehalises samade riietega, millega koolis ollakse. Kuuenda tunniga saab otsa tänane koolipäev, lähen õppeosakonnast läbi ja siis poodi ja sööma. Täna söön täidetud pastat hakklihaga. Maitsev! Ma ei saa aru, et kui inimene tahab rääkida, siis ta peab rääkima nii, et kogu tänav, buss või kohvik kajab. Räägitakse üksteisest üle ja mu kõrvad valutavad. Mulle tundub, et eriti populaarne on telefoniga rääkida nii, et kogu maailm teaks (vabandust, aga eriti naised). Naudin sooja ilma ning suundun hotelli. Teen mõned kokkuvõtted ja hakkan asju pakkima. Homme on pikk koolipäev ja õhtul on koolis ka üritus, kuhu õpetajad ja lapsed mind kutsusid. Ja reede varahommikul pean juba lennujaama suunduma. Täna on Madriidis mingi oluline jalgpalli võistlus, telekad mängivad ja nii, et kõik näevad-kuulevad. Sorry, ma ei armasta jalgpalli! Dosi poeg tuli ma Mallorcalt seda mängu vaatama!

Kastanid on täisõites

Moonid, teede ääres on lausa moonipõllud

Täidetud pasta hakkliha kolme kastmega

Kolmeteistkümnes päev

Täna siis tagasi koolis. Esimest tundi mul pole ja lähen kooli teiseks tunniks. Teises tunnis vestlen Dosi ja õppealajuhatajaga kooli õppekavast ja koolikorrast. Õpetajatel on selles kooliastmes 18-21 tundi. Lisaks on ka kaks -kolm tundi, mil ta peab olema kas laste valves või siis õpetajate toas olemas (kui kellelgi on probleem või küsimus). Samuti on tal üks tund vanematega tööks (kohtumised, vestlused, helistamised jne.). Paljud õpetajad on ka kursusejuhendajad (klassijuhatajad). Dosi vastutab kursuse 1E eest. Inglise keel on lastel 3 või 4 korda nädalas, kunst 3 korda nädalas ja kunstiajalugu 2 korda. Koolis ongi rõhk teadustel, kirjandusel või kunstil - osa aineid saavad pered ise valida (meie mõistes on need harud). Lapsed käivad oma piirkonna koolis, aga kuna koole on palju, siis nad saavad valida sobivama. Antud koolis on ka erivajadustega õpilased (kerged vaimsed erivajadused ja füüsilised erivajadused). Füüsiliste erivajadustega lastel on ka eritingimused ja sageli abistaja. Õpetajate palk on kõrgem kui meil. Kolmas tund on inglise keele tund. Õpilasi on 19. Nad harjutavad eksamiks (meie mõistes hindeline kontrolltöö). Dosi on esimest korda teksadega, ta on ainuke, kes käib ikka kleidi või siis seelikuga. Samas näen täna koolis ka esimest õpilast seelikuga. Teemaks on ikka "Tervis". Loetakse. Esimest korda kirjutab ka üks laps tahvlile. Enamasti kirjutab tahvlile õpetaja või ei kirjuta keegi. Ja siis kuulamine. Kuulamine valmistab raskusi, tekst ei ole raske, aga vajab süvenemist, aga nemad on kolmest puhkepäevast väsinud, paljud on külmetanud, hääled on ära ja üks magab pea laual, sest paha on olla. Ja ongi päästev koolikell. Kodune töö, mille vastu protestitakse ja juba joostakse minema. On ju söögivahetund! 4. tund on jällegi vaja olla õpetaja asemel, keda koolis pole ja see klass on eriti keeruliste laste klass. Nad on koolis esimest aastat ja klassis on palju probleemseid lapsi. Esimest korda näen selles koolis ka kaklust kahe poisi vahel. Aga kurja sõna peale panevad eri suundades jooksu. Kohal on 13 last, aga nad on lärmakad. Tegelikult peaks neid olema 26 (laual on alati lehed klassi nimekirjaga, kuhu õpetaja märgib puudujad igas tunnis ja päeva lõpus need sisestatakse puudujate süsteemi ja vanemad saavad jälgida ja kooli tugiosakond). Viies tund on inglise keel. Saan teada, et eelmisel nädalal tehtud eksamil sai selle sooritatud kolm last. Üks edukalt ja kaks piiripealselt, ülejäänud kukkusid läbi. Täna oligi peamine küsimus, mida teha, et eksamil läbi saada. Õpetaja ütles, et kuulata, õppida ja kaasa mõelda ning teha ära kodutööd, aga nad leiutasid igasugu muid variante. Fantaasiat neil on, aga püsivust mitte. Paberlennukid lendavad ja õpetaja eemaldab ühe lapse tunnist. Võtab aega, aga lõpuks nad rahunevad. Teemaks on: "Moving into the White House", aga ikka nad ei saa süveneda. Varsti heliseb kell ja klassi imbub väljasaadetud õpilane ja ikka sama küsimusega, kuidas sooritada eksam. Kordamine on tarkuse ema. Õpetaja annab kodus kaks harjutust ja siis algab jälle kisa: pole aega, ei viitsi, ei tee. Kuues tund on nutikad lapsed ja neil on jätkuv teema, milleks on otsene ja kaudne kõne. Nad on asjalikud, tublid. Teema on raske, aga nad saavad edukalt hakkama. Tehakse läbi palju grammatika harjutusi. Lõpuks saab koolipäev läbi ja suundun hotelli. Kiiruga söön Burger Kingsis Caesari salati (mulle meeldib, et osakonnajuhataja räägib siin inglise keelt) ja vahetan ruttu riided ning juba tulebki Dosi mulle vastu ja me läheme kohtuma Madriidi kesklinna kuningalossi juurde Dicarna ja Rosaga (eelmine koolidirektor). Jällegi valime kaks rongi ja see kohtumine saab olema väga meeldiv. Rosa saabus hommikul Londonist ja vaatamata reisiväsimusele tahtis ta täna kindlasti kohtuda. Meil oli neljakesi paljust rääkida. Istusime kohvikus ja meenutasime põnevaid juhtumisi, rääkisime oma tegemistest ja plaanidest. Naersime palju aeg lendas linnulennul. Kell oli juba 11 läbi ja meil tuli hakata tagasi minema. Kallistused, musid ja tänusõnad. Loomulikult tervitab Rosa Aimarit, Leod, Karmenit, Annelit ja Reeta (jällegi tuli jutuks Reeda kuulus näitlemisoskus, millega ta on kõigi südamed võitnud). Ja veel on kõigil meeles Tagavälja talu poolt tehtud rahvuslaud Illukal! Tervitused tagavälja talule ka ja teistele, kes seda aitasid teha! Jällegi kaks rongi ja üsna pea tekkis väsimus ja läksin magama. Õhtud Hispaanias on huvitavad, pikad, aga väsitavad.

Caesari salat kanaga

Kaheteistkümnes päev

Tegemist on esmaspäevaga, aga nagu ma kirjutasin, siis on see vaba päev kõigile, et nautida eilset vaba päeva, mis langes pühapäevale. Väljas on 35 kraadi ja elu "keeb". Otsustan täna lihtsalt Madriidis jalutada ja nautida rahvast, ilma ja toitu. Sõidan kahe rongiga Madriidi kesklinna Solo peatusesse ja olen kohe linnaväljakul. Jalutan tuntud kohtades ja astun sisse ka mõnda poodi. Vahepeal istun pargipingil ja naudin inimesi. Kummaline, väljas on kuum, eile põletasin vaatamata päikesekreemile naha loomaaias, aga nemad on joped seljas ja teksad jalas ja siis veel saapad. No muidugi mitte kõik, tänavapilt on väga kirju, aga siin on täna ka palju turiste. Jalutan kuningalossini ja istun välikohvikusse ning joon tassi kohvi ja uurin ümbritsevat. Kõigil on aega, tavalise kiirustamise asemel nauditakse päeva. Kohv on maitsev, kuigi ma luban endale, et rohkem kui tassi kohvi ma päevas ei joo! Siis jalutan edasi ja otsustan minna sööma. Täna siis tapas (midagi ka Hispaania kultuurist), no ma ei armasta seda tapast, aga olgu, ma ju lubasin-täna on Hispaania kultuuri päev.  Lõpuks saab kell neli ja otsustan sõita ühe rongiga ja siis peatuse bussiga tagasi hotelli. Naudin võimalust lihtsalt internetis olla ja suhelda tuttavatega ning vaatan ka natuke telerit. Madriidi südames on teenindajatel inglise keele oskus parem, aga eks seda turistide tulvast tulenevalt. Minu jaoks jääb saladuseks see, et nad õpivad inglise keelt kõik kohustusliku õppeainena, osad koolid on ka lausa keeleõppekoolid ja siis veel paljud kursused, aga tulemus on kesine. Samas jääb kahtlus, et ehk on neil keeleoskus olemas, aga on tahtmatus või kartus suhelda. Ma pole sellele küsimusele veel vastust saanud ja vaevalt saangi.

Üheteistkümnes päev

Pühapäev......imeline! Kell pool kümme joon tassi kohvi ja asutan end teele..... No mida teeks mõistlik hispaanlanna pühapäeval, kui on 1. mai.....läheks loomaaeda. Panin selga oma kõige sportlikumad riided ja asutasin end teele. Esiteks bussiga üks pikk peatus Las Retamasesse. Buss täna käib iga 25 minuti tagant, bussijuht ei oska inglise keelt, ta tahab mulle öelda, et ma ei saa bussi eesuksest väljuda, ainult keskmisest uksest, no ma tean seda isegi ja siis annab ta mulle kiletatult kolm eurot, sedasi tehti viimati vist siis, kui Vietnamis olin. Olgu! Siis edasi rongijaama ja on vaja osta rongipilet liinile C5 ja kõik oleks ju ilus, ma küsin edasi-tagasi pileti ja siis algab jälle see, et ei sõnagi inglise keelt, ta isegi ei pinguta....no me siis natuke seletame ja oma pileti, aga ühe otsa oma, saan kätte ja juhendid, mida edasi teha, aga hispaania keeles. Pilet maksab 1.70 ja sõita tuleb kolm peatust. Astun rongile ja kõik sujub, igaks juhuks on linna rongiplaan mul kaasas. Rongijaamast on vaja edasi sõita metrooga liinil 10 Casa de Camposse (kolm peatust). Nii, nüüd algab jälle piletiost. Kas on vaja eri tsoonide piletit või aitab ühest? Kui ostad vale, siis ei saa jaamast välja pärast. No nii, automaadid on küll ka inglise keelsed, aga kui palju infot, issand jumal! Riskin ja ostan 10 ühe tsooni piletit hinnaga 12.80 ja siis metroole, vaja vaid valida õige suund ja õige metroo, sest jaamast läheb mitu liini. Ahaa, teadmiseks, et kui tahad rongist või metroost maha oma peatuses, siis valid punase nupu, vajutad ja uks avaneb. Bussis aga annad enne kellaga märku ja siis avab ta keskmise ukse. Nüüd siis väike jalutuskäik loomaaeda (900 meetrit) ehk ja siis loomaaia pilet ja jälle ei räägita inglise keelt, ainult naeratab. Nüüd hakkab mul sellest hispaania keelest juba tänaseks kõrini saama. Saan pileti. Pilet maksab 22.95 ja päevakava-plaani ja suundun loomaaeda. Esialgu on mõnusalt vähe rahvast ja väljas 28 kraadi sooja. Mõnus. Euroopa loomade osakond. Ja nii umbes poolteist tundi ja siis täitub loomaaed lärmavate inimestega. Nad on veendunud, et mõistlik on kisada kõva häälega ja tervitada iga looma täpselt niikaua kui ta liigutab end.  Ja siis nad söövad oma magusaid sõõrikuid ja igasugu rasvast nõrguvaid ja šokolaadiga ülevalatud asju, sa pead vaatama, et sind ei mökerdataks ära. Loomaaed ise on suurel ala ja väga põnev. Võrreldav Berliini, Londoni ja Eesti loomaaiaga. Samas on rohkem kohti istumiseks aga turistile on väga vähe mõeldud. Ingliskeelset infot on minimaalselt. Isegi WC-de sildid on ikka hispaania keelsed. Naudin jalutamist ja loomi ning lähen vaatama delfiinide etteastet, see on väga lahe, mida kõike delfiinidele ei õpetata. Imeline! Ainus, mis mind segab on see, et minu kõrval reas üks mees lapsega, kes tahtis oma naisele märku anda, kus ta on ja siis vilistas nii, et Portugali oli ka kuulda ja mul kõrvad lukus ja ta tegi seda vähemalt kaheksa korda. Muidu täitsa kena mees, aga täishull! Nüüd ma saan aru, miks kohalikud hoiatasid, et ära võta endale hispaanlasest meest! Ja siis vanaema minu selja taga hakkas oma lapselapsi musitama ja tervitama, no ikka nii, et kümme rida vaatasid seda. Nagu tasuta film! Ja siis lärm ja ikka nad peavad oma sõõrikuid sööma, ma ei tea, kas neil süda ei läigi juba. Siis jalutasin edasi ja sattusin merilõvide ja hüljeste eeskavani. Nad tantsisid, liigutasid ninal palli ja oli lõbus. Edasi jalutasin Aafrika loomade osakonnas ja siis vaatasin linnueeskava....suured kotkad, öökullid ja üks marabu lendasid üle peade ja vahetasid omavahel mingit asjakest. Täitsa kohutav! Siis oli kell juba kolm ja mõtlesin sööma minna ja jälle ei osatud keelt, issand ma ei saa aru, kus ma olen....nad kas ei oska või ei räägi. Siis otsustan tellida lasanje hakklihast ja lehtsalati, niipalju hispaania keelt ma ikka oskan. Vaadates, mida ostetakse, ei saa ma jälle aru: kartulikrõpsud viineritega, kartulikrõpsud kanaga, toored kuivatatud lihalõigud suure saiaga, sõõrikud....ma ei tea..... Laua otsimine on veel keerulisem, sest nad ei tea ise ka mitmekesi nad on. Nüüd ma aga tean, miks neil on mitmes kohas mikrolaineahjud, seepärast, et beebitoitu saaks soojendada. Lõpuks leian koha ja minuga liitub üks ema, isa oma kahe lapsega. Jälle on neil kartulikrõpsud ja viinerid. Salatit ma ei söögi, lasanje on imehea. Pakin salati kotti ja liigun edasi. Aasia loomad, Austraalia loomad ja siis Ameerika osakond. Siis seisan pika järjekorra akvaariumi ja edasi istun pingil ja naudin olukorda. Lahkun loomaaiast kell 20.30. Teekond on siis täpselt vastupidine tulles olevale. Selleks, et saada seekord rongipiletit imestan vaadeldes rongijama "tädi", istub oma telefonis ja nokitseb ja itsitab. Ootan viisakalt 8 minutit, lõpuks ta liigutab ja jälle hakkab see jutt: üks ots-kaks otsa ja hispaania keeles, ma pole täna saanud inglise keeles mitte kellegi muuga rääkida kui hommikul rongis ühe turistiga kes tahtis teada, miks poed on kinni. No loomulikult avatakse osa poode täna ju alles kell 14.00 ja osad jäävadki suletuks, on ju 1. mai. Ma olen nii väsinud tänaseks nendest emotsioonidest ja lärmist ja ebaviisakast käitumisest, kisast ja sellest, et nad ei saa aru, et toitu ei maksa loomadele anda, nad pole näljas, ikka nad jagavad oma meeletut kaasavõetud toiduvaru ja loomad lausa ootavad aedade ääres. Aga lõpuks olen hotellis......ja siin mu sõnastik siis lamab laual, täna oleks mul teda väga-väga abiks vaja olnud. Panen teleka mängima, hotellis on 33 kanalit, aga ühelgi päeval pole olnud midagi peale hispaaniakeelsete saadete. Hetkel on küll "Kaks ja pool meest", aga hispaania keeles. Mulle meeldivad suurrahvad, aga nad ei mõista sageli teiste vajadusi.

Siin on lubatud toitmine

Lasanje ja salat

Armas panda (neid oli tegelikult kaks)

Tark tegu, tal oli ka vaatajatest kõrini, vahepeal piilus ajalehe alt

Delfiinide etendus

Tänu vaatajatele

See oli midagi erilist

Hüpped ja saltod

Marabu

Meduusid-imelised

Koala

Igatahes oli kellelgi eriline poseerimistuju



Loomaaia viited

Uskumatu kui palju see sipelgasiil edasi-tagasi kõndis

Moodsad triibud

Veel triipe ja täppe ja ühes elamus

Mida te mulle tõite?

Solaariumis

Kümnes päev

Laupäev....magasin kella üheksani. Jõin kohvi "solo" ja läksin jooksma, siin jooksevad kõik, ma lihtsalt ei saa ju eristuda. Jooksin parki ja nautisin ilma. Ma pole veel kirjutanud, et lisaks spordiväljakutele ja laste mänguväljakutele ja tenniseväljakutele ja koerte jalutamisväljakutele on siin ka väljakud, kus täiskasvanud teevad lihase-ja jõuharjutusi ja neid on palju. Kõik on väljakul sõbralikud. Siis tagasi hotelli, ujumisasjad kaasa ja kuna ma eile broneerisin koha SPA-s kell 12.00, siis jalutasin sinna. Selgus....nüüd on parim osa......et ma olen ainuke klient!!!!! Me natuke lobisesime administraatoriga, talle meeldis minu keelepingutus hispaania keeles ja siis avas ta mulle SPA ja ütles, et ma saan olla 1,5 tundi ja ma olen ainuke klient. Ta näitas mulle, kuidas kõik asjad töötavad ja kuidas kutsuda abi kui vaja (seinal on selline beebimonitori-kella sarnane asi) ja ütles, et loomulikult on turvalisuse pärast igal pool kaamerad. Ta lahkus ja keeras ukse lukku. SPA-s olid riietumiskabiinid, duširuumid, mullivann, väike bassein, massaživõimalused, kividega bassein jalgadele, türgi saun, infrapunsaun, ja siis dušid teraapiaks: kontrastid (jääkülm-soe, troopiline, jäine, siis mingite masseerivate jugadega jne). Kaasas peab olema kõik ujumiseks vajalik: riided, saunalina, müts ja plätud), mütsi mul polnud, aga sain selle seal osta. Ma ei kujuta ette....linnas, kus on 6,5 miljonit inimest ja sa oled üksi SPA-s!!!! Kokku oli see 20 eurot ja 2 eurot müts. Super! Soovitan kohalikele kindlasti seda kohta! Kui 1,5 tundi sai läbi, siis helistasin sellel asjandusel seinal (kell ehk) ja ütlesin, et mulle meeldis ja ma sooviks lahkuda, ta tuli avas ukse ja me natuke vestlesime ja siis läksin sööma. Jalutasin esimese kohani, mis mulle meeldis ja täna sõin kana salatiga. Oli maitsev. Kuna homme ja ülehomme on toidupoed kinni, siis läksin vett ostma, siin on küll puhas kraanivesi, aga igaks juhuks..... Jällegi hotelli. Puhkasin natuke, lugesin Lonely Planeti Madriidis oleku soovitusi. Õppisin kaks uut sõna ja läksin kohalikku kunstimuuseumi. Õhtul aga pean kirjutama projekti aruannet ja seda lehekülgede viisi inglise keeles! Aaa, muidugi te tahate kuulda-lugeda eilsest õhtust, ülehomme kirjutan, luban!

Väike SPA sisevaade

Mullivann ja bassein

Mulle meeldivad sellised võimalused, miks meil pole?

Sirelid ja kastanid õitsevad

Kana ja kartulid

Jõu-ja ilunumbrid
 

Üheksas päev

Oooo, ma armastan reedeid! Kahju ainult, et postkastis pole Kroonikat. Täna oli mul hommikul esimene tund vaba. Sain kauem magada. Milline elu, päike paistis tuppa....Siis sõin mõned viinamarjad, jõin kohvi "solo" ja kooli. Esimene tund oli kunst. Lapsed pool tundi tegid teoreetilist osa, mida meie õppekavas pole, nad kirjutasid sügavtrükitehnikate teooriat ja siis alustasid praktilise tööga. Neil läks ka teine tund edasi kunstiga, aga mina suundusin kunstiajaloo tundi, kus täna käsitleti uut osa. Oli jällegi huvitav tund. Siis aga oli koolis jälle probleem. Kaks poissi läksid kaklema. Üks ei salli teist ja vastupidi, oli "kukepoks" ja solvamine ning kooli kutsuti politsei, kes poisid lahutas ja kaasa viis. Tegemist on probleemsetest peredest pärit poistega. Tunnis eelmistel päevadel tundusid täitsa lahedad kutid olevat. Oli sagimist ja segadust. Ja siis algasid minu kaks tundi. Esimene oli kooli parima klassiga, tunnis oli 25 last ja nad olid head kuulajad ja tegid tööd kaasa, teemaks oli Eesti ja põhjused, miks Eestit külastada, tutvustasin ka natuke meie keelt. Nad olid supertublid ja neil tekkis huvi Eesti vastu. nad arvasid, et ma olen hea keeleõpetaja ja neil oleks hea meel kui ma jääks kauemaks, aga mais nad juba lõpetavad kooli. Nad tahaks kõik Eestisse ülikooli õppima või reisile tulla. Teine tund oli nende paralleelklassiga, kes ka lõpetavad. No Carlos (eile kirjutasin temast pikemalt) muidugi puudus, koolis oli 23 last. Nad olid samuti armsad ja viisakad. Ainult kiidusõnad neile. Tundsin, et  50 minutit sobib mulle....minu lapsed teavad, et ma sageli kasutan minuteid vahetunnist, seega 50 minutit ongi mulle sobivam. Igatahes olin väga õnnelik kui tunnid läbi said, sest eks natuke pabistamist käis asja juurde. Vestlesime veel lastega  viis minutit ja siis läksime Dosi koju, vestlesin natuke tema tütrega ja siis siirdusime sööma. Dicarna liitus meiega. Direktor tahtis ka tulla, aga tänased probleemid lastega tingisid kiire vestluse vanematega. See oli mingi söögikoht, mis asus 10 minuti kaugusel ja oli rahvast pungil täis, meil oli laud reserveeritud. Omanik oli ka kohal ja talle pidavat kuuluma ümbruskonnas üle 20-ne toidukoha. Sõime vene salatit ja siis prae mõõkkalast. See oli väga maitsev. Eriti hea oli ta sidruniga ja rukkolaga. Magustoiduks sõime jäätist. Loomulikult tuli siis edasi minna ka kohvi-teed jooma. Istusime välikohvikus ja nautisime ilma, vestlust ja inimesi. Ja kus on mitu õpetajat, seal on õppenõukogu. Kell kaheksa jõudsin hotelli ja nüüd natuke puhkan ja vahetan riided ja siis läheme välja salsat tantsima, täna on ju reede! Homme sõidavad paljud õpetajad mägedesse suvilatesse ja kujutava disaini õpetaja Juan sõidab Brasiiliasse tütrele külla. Väike Rosa (koolide inspektor, endine direktor) sõitis täna viieks päevaks Londonisse ja tervitab kõiki, saan temaga pikemalt kokku teisipäeval või kolmapäeval. Ja veel hea uudis! Esmaspäev on koolivaba päev, sest ka siin on 1. mai püha ja kui püha on pühapäeval, siis tuleb ka esmaspäev puhata, sest inimene peab saama vaba päeva ikka. Samas toidupoel oli silt, et on kaks päeva suletud! 2. mai on ka Madriidi püha. Kuna kõik lahkuvad homme pikale nädalalõpule, siis ma lähen homme SPA-sse ja kunstimuuseumi ja pühapäeval teen ka muuseumituuride päeva. Esmaspäeval on meil aga juba plaanid tehtud, kirjutan neist pikemalt hiljem ja teisipäeval on mul ju jälle vaja tunde vaadata ja anda! Tänase päevaga tundub mulle, et võiksin vabalt elada Madriidis ja olla siin õpetaja ja saan kinnitust sellele, et mulle meeldivad suurlinnad: Madriid, London, Berliin, Hong Kong jne.

Kunstitunni õpilase töö (minu naaber). Töö valmis päeva lõpuks.

Salat

Selline on siis koolipäevik (kõigil on sarnane!)

Kunstiõpetuses minu naaber

Kunstiõpetus

Praad mõõkkalast

Kaheksas päev

Täna saab läbi pool reisist Madriidi. Kui nüüd ausalt rääkida (nagu Agu Sihvka ikka lugu alustas), siis tänane päev oli nii põnev ja kirju...... Päev algas varahommikul kunstiajaloo tunniga. Tunnis olid kooli noorimad (11-ne aastased) lapsed ja õppisid Francisco Ribaltat, Francisco Zurbarani ja Alonso Canot. Klass oli külm ja pime, lapsed aga hoolikalt konspekteerisid. Oli põnev tund, kahju, et hispaania keeles, oleks tahtnud rohkem aru saada. Siis aga juhtus koolis see, et üks stressi all kannatav tütarlaps lõikas kooli hoovis endal veenid läbi mitmest kohast. Tuli politsei ja kiirabi. Väga ilus ja tubli tüdruk oli tundides, kus mina teda nägin, aga ta on seda korduvalt üritanud. Tüdruk viidi kiirabiga ära. Tal polnud probleeme ei kodus ega koolis, tal on lihtsalt madal enesehinnang ja stress. Siis aga oli meil Dosiga vaba tund, kus arutasime koolisüsteemide erinevusi ja sarnasusi ning ma läksin kooli lähedal parki jalutuskäigule. Mehed koertega, mulle tundub, et koer annab vist põhjust suhtlemiseks. Koertel pole suukorve, aga nad pole ka kurjad, nad ei tee kõrvalistest koertest ja inimestest väljagi. Ma ei tea, kuidas see saavutatud on. Täna oli pargis linde jube palju, muudkui teevad pesa ja lõõritavad. Esimene päev pildistasin üht ilusat rohelist lindu, fotole jäi hall, täna oli neid palju ja tegin uued fotod. Ja siis mingid suured linnud, no puud ragisesid nende all ja siis niideti muru ja pügati hekke ja puid, isegi saialilled pügati ära. Roosid hakkasid ka õitsema. Ja siis tagasi kooli ning ühe puuduva õpetaja asemel asendustund lastega. Ja siis kolm inglise keelt, kus tundi andis noormees Ameerikast ja Dosi vaid abistas ja toetas teda. Tunni valmistas ette Ameerika noormees Hider. Esimeses tunnis oli 18 last, üks tüdruk sai 17 ja teda õnnitleti ja lauldi sünnipäevalaulu ja siis lapsed olid teinud talle plakati südamete, soovide ja valgete pärlitega. Nii ilus! Siis näitas õpetaja muusika projekt-kontserdil tehtud pilte ja videolõike, sest just sellest klassis oli esinemas palju lapsi. Ja siis tund jätkus emotikonide harjutustega. Nii põnevad harjutused olid.....oodake, tulen kooli, me teeme neid ka! Samas sain ka teada, et mitte kõiki emotikone ei mõisteta Euroopas ja Ameerikas samaväärselt. Ka mina õppisin midagi uut. Oli haarav tund. Ja kuna Hider ei räägi hispaania keelt, siis lapsed pingutasid, Dosi natuke ka aitas. Hider on Phyladelphiast, ta on väga viisakas. Iga päev tegi ta kiitvaid märkusi õpetajate välimuste ja soengute kohta. Dosi kohta ütles ta, et Dosi on kooli kõige moodsam õpetaja ja mulle tundub, et seda on ta tõesti. Ta on üks vähestest, kes kannab stiilseid ja silmapaistvaid rõivaid, saapaid ja ehteid. Teises tunnis oli 22 last ja nende ülesandeks oli kuulata Shakespeare elulugu ja loomingut. Õpetaja analüüsis ja seletas uusi sõnu ja siis tehti koos harjutust ja arutati tema teoste üle. Viimane tund oli ka 18-aastasetga, keda oli 23. Muideks, Hispaanias ei pea koolis tundides käima, kui oled täisealine, lihtsalt pead eksamid sooritama ja oled kooli nimekirjas. Nende lastega polnud ma veel kokku puutunud. Klassis oli lahe rastapatsiga poiss Carlos, kes oskas keskpärast inglise keel, aga oli kõva naljamees. Ta pidi tegema harjutuse, no ta pingutas väga ja siis kui harjutus läbi sai, siis teatas, et ta homme kooli ei tule, ta on nii väsinud.... Ja tunni lõpus palus õpetaja tal kasutada fantaasiat, aga ta ei saanud aru ja see tema kehakeel oli selline, et naera "herneks" ja siis veel Hider, kes näitas asju ette nii, et nalja "nabani". (küürakas, ilus mees, rikas, armuke jne.). No ja muidugi avastas Carlos, et tund hakkab läbi saama ja ta keeras endale suitsukoni kokku (materjali sai ta tüdrukutelt). No ja Dosi nägi, muidugi korjas Carlos kogu vara oma taskusse, aga nalja vigases inglise keeles jätkus veel vahetundigi. Kokkuvõtteks toimusid kolm viimast tundi kooli ainukeses puutetundliku tahvliga klassis, kus on kõlarid. Homme saan mina ka seal tunde anda. Samas polnud seal vahepeal internetti ja siis on seal umbne ja veel mingid hiigelsuured kärbsed. Vahetasime õpetajatega veel mõned viisakusväljendid ja infot ning siis läksin poodi vett ostma ja kuna väljas tekkisid pilved, siis poodi oli pandud vihmavarjude kattekiled, et inimesed poodi märjaks ei teeks.....midagi uut jälle, ma pole seda kusagil näinud. Ja siis natuke sordimendist ja poest. Pood oli väiksem kui meie tavaline Maxima XX, aga liha valik (lõigud, tükid, haamerdatud tükid, maitsestatud tükid, supiliha, praeliha, liha Hiina toidu jaoks jne.) ....... sellisest valikust võib eestlane vaid unistada ja siis puuvilja ja köögivilja valik..... Kurb oli vaid see, et apelsine müüvad nad vaid 6-kilostes kottides. Dosi ütles mulle juba enne, et ka piima ostetakse siin 12 pakki korraga ja jogurtit 24 pakki korraga ja vett kastiga jne. Eriti kahtlaseks tegi asja piim, ta ütles, et see säilib, seal on säilitusaineid palju. Ja-ja, siin arvatakse, et säilitusaine aitab ka inimesel kaunis püsida pikemalt.....no ma ei tea. Osatan vee ja nagu soovitatakse, siis ikka sidruniga. Hispaanlannad armastavad vett sidruniga, et püsida heas vormis. Ja vesi tohi olla külm. Ja kalalett....mina sain kokku loendatud 32 erinevat liiki värsket kala. Hinnad on odavamad või samaväärsed Eesti omadega. Samas puudub pooltoodete ja salatite lett, seda lihtsalt pole! Käisin Xanadu vabaaja keskuses söömas, sinna lähevad nii lapsed kui õpetajad. Ja nüüd homseid tunde ette valmistama. Homme lähen õpetajatega koos välja sööma ja salsat tantsima....issand, kõigepealt tunnid ja siis tantsimine. Loodan, et Sandor Stefili (tänan sind!) õpetatud salsasammud aitavad mu hädast välja, siin tantsitakse salsat sellest hetkest kui jalad kandma hakkavad. Minu hotelli kõrval asuv erakool harjutab marssimist ja seda koos orkestriga, nii iga õhtu. Neil on koolivorm: pruunikas-lillad põlvikud ja kampsunid, mustad kingad,  ruudulised seelikud ja sinised pluusid. Poistel on kõik sama ainult püksid on pruunikas-lillad. Hommikul on nii lahe vaadata kui nad kooli lähevad. Aga nüüd ikkagi tööle!

Roosid

Kooli juures olev park

Need suured linnud

Mehed ja koerad

Emotikonide tund

Shakespeare tund

India köök/selline oli praad ja see oli väga tagasihoidlik, pidin vaidlema selle üle tükk aega

Ja selle viskasin ära....palun vabandust kõigi nälgivate inimeste ees!

Need rohelised linnud

Pood