Kümnes päev

Laupäev....magasin kella üheksani. Jõin kohvi "solo" ja läksin jooksma, siin jooksevad kõik, ma lihtsalt ei saa ju eristuda. Jooksin parki ja nautisin ilma. Ma pole veel kirjutanud, et lisaks spordiväljakutele ja laste mänguväljakutele ja tenniseväljakutele ja koerte jalutamisväljakutele on siin ka väljakud, kus täiskasvanud teevad lihase-ja jõuharjutusi ja neid on palju. Kõik on väljakul sõbralikud. Siis tagasi hotelli, ujumisasjad kaasa ja kuna ma eile broneerisin koha SPA-s kell 12.00, siis jalutasin sinna. Selgus....nüüd on parim osa......et ma olen ainuke klient!!!!! Me natuke lobisesime administraatoriga, talle meeldis minu keelepingutus hispaania keeles ja siis avas ta mulle SPA ja ütles, et ma saan olla 1,5 tundi ja ma olen ainuke klient. Ta näitas mulle, kuidas kõik asjad töötavad ja kuidas kutsuda abi kui vaja (seinal on selline beebimonitori-kella sarnane asi) ja ütles, et loomulikult on turvalisuse pärast igal pool kaamerad. Ta lahkus ja keeras ukse lukku. SPA-s olid riietumiskabiinid, duširuumid, mullivann, väike bassein, massaživõimalused, kividega bassein jalgadele, türgi saun, infrapunsaun, ja siis dušid teraapiaks: kontrastid (jääkülm-soe, troopiline, jäine, siis mingite masseerivate jugadega jne). Kaasas peab olema kõik ujumiseks vajalik: riided, saunalina, müts ja plätud), mütsi mul polnud, aga sain selle seal osta. Ma ei kujuta ette....linnas, kus on 6,5 miljonit inimest ja sa oled üksi SPA-s!!!! Kokku oli see 20 eurot ja 2 eurot müts. Super! Soovitan kohalikele kindlasti seda kohta! Kui 1,5 tundi sai läbi, siis helistasin sellel asjandusel seinal (kell ehk) ja ütlesin, et mulle meeldis ja ma sooviks lahkuda, ta tuli avas ukse ja me natuke vestlesime ja siis läksin sööma. Jalutasin esimese kohani, mis mulle meeldis ja täna sõin kana salatiga. Oli maitsev. Kuna homme ja ülehomme on toidupoed kinni, siis läksin vett ostma, siin on küll puhas kraanivesi, aga igaks juhuks..... Jällegi hotelli. Puhkasin natuke, lugesin Lonely Planeti Madriidis oleku soovitusi. Õppisin kaks uut sõna ja läksin kohalikku kunstimuuseumi. Õhtul aga pean kirjutama projekti aruannet ja seda lehekülgede viisi inglise keeles! Aaa, muidugi te tahate kuulda-lugeda eilsest õhtust, ülehomme kirjutan, luban!

Väike SPA sisevaade

Mullivann ja bassein

Mulle meeldivad sellised võimalused, miks meil pole?

Sirelid ja kastanid õitsevad

Kana ja kartulid

Jõu-ja ilunumbrid
 

Üheksas päev

Oooo, ma armastan reedeid! Kahju ainult, et postkastis pole Kroonikat. Täna oli mul hommikul esimene tund vaba. Sain kauem magada. Milline elu, päike paistis tuppa....Siis sõin mõned viinamarjad, jõin kohvi "solo" ja kooli. Esimene tund oli kunst. Lapsed pool tundi tegid teoreetilist osa, mida meie õppekavas pole, nad kirjutasid sügavtrükitehnikate teooriat ja siis alustasid praktilise tööga. Neil läks ka teine tund edasi kunstiga, aga mina suundusin kunstiajaloo tundi, kus täna käsitleti uut osa. Oli jällegi huvitav tund. Siis aga oli koolis jälle probleem. Kaks poissi läksid kaklema. Üks ei salli teist ja vastupidi, oli "kukepoks" ja solvamine ning kooli kutsuti politsei, kes poisid lahutas ja kaasa viis. Tegemist on probleemsetest peredest pärit poistega. Tunnis eelmistel päevadel tundusid täitsa lahedad kutid olevat. Oli sagimist ja segadust. Ja siis algasid minu kaks tundi. Esimene oli kooli parima klassiga, tunnis oli 25 last ja nad olid head kuulajad ja tegid tööd kaasa, teemaks oli Eesti ja põhjused, miks Eestit külastada, tutvustasin ka natuke meie keelt. Nad olid supertublid ja neil tekkis huvi Eesti vastu. nad arvasid, et ma olen hea keeleõpetaja ja neil oleks hea meel kui ma jääks kauemaks, aga mais nad juba lõpetavad kooli. Nad tahaks kõik Eestisse ülikooli õppima või reisile tulla. Teine tund oli nende paralleelklassiga, kes ka lõpetavad. No Carlos (eile kirjutasin temast pikemalt) muidugi puudus, koolis oli 23 last. Nad olid samuti armsad ja viisakad. Ainult kiidusõnad neile. Tundsin, et  50 minutit sobib mulle....minu lapsed teavad, et ma sageli kasutan minuteid vahetunnist, seega 50 minutit ongi mulle sobivam. Igatahes olin väga õnnelik kui tunnid läbi said, sest eks natuke pabistamist käis asja juurde. Vestlesime veel lastega  viis minutit ja siis läksime Dosi koju, vestlesin natuke tema tütrega ja siis siirdusime sööma. Dicarna liitus meiega. Direktor tahtis ka tulla, aga tänased probleemid lastega tingisid kiire vestluse vanematega. See oli mingi söögikoht, mis asus 10 minuti kaugusel ja oli rahvast pungil täis, meil oli laud reserveeritud. Omanik oli ka kohal ja talle pidavat kuuluma ümbruskonnas üle 20-ne toidukoha. Sõime vene salatit ja siis prae mõõkkalast. See oli väga maitsev. Eriti hea oli ta sidruniga ja rukkolaga. Magustoiduks sõime jäätist. Loomulikult tuli siis edasi minna ka kohvi-teed jooma. Istusime välikohvikus ja nautisime ilma, vestlust ja inimesi. Ja kus on mitu õpetajat, seal on õppenõukogu. Kell kaheksa jõudsin hotelli ja nüüd natuke puhkan ja vahetan riided ja siis läheme välja salsat tantsima, täna on ju reede! Homme sõidavad paljud õpetajad mägedesse suvilatesse ja kujutava disaini õpetaja Juan sõidab Brasiiliasse tütrele külla. Väike Rosa (koolide inspektor, endine direktor) sõitis täna viieks päevaks Londonisse ja tervitab kõiki, saan temaga pikemalt kokku teisipäeval või kolmapäeval. Ja veel hea uudis! Esmaspäev on koolivaba päev, sest ka siin on 1. mai püha ja kui püha on pühapäeval, siis tuleb ka esmaspäev puhata, sest inimene peab saama vaba päeva ikka. Samas toidupoel oli silt, et on kaks päeva suletud! 2. mai on ka Madriidi püha. Kuna kõik lahkuvad homme pikale nädalalõpule, siis ma lähen homme SPA-sse ja kunstimuuseumi ja pühapäeval teen ka muuseumituuride päeva. Esmaspäeval on meil aga juba plaanid tehtud, kirjutan neist pikemalt hiljem ja teisipäeval on mul ju jälle vaja tunde vaadata ja anda! Tänase päevaga tundub mulle, et võiksin vabalt elada Madriidis ja olla siin õpetaja ja saan kinnitust sellele, et mulle meeldivad suurlinnad: Madriid, London, Berliin, Hong Kong jne.

Kunstitunni õpilase töö (minu naaber). Töö valmis päeva lõpuks.

Salat

Selline on siis koolipäevik (kõigil on sarnane!)

Kunstiõpetuses minu naaber

Kunstiõpetus

Praad mõõkkalast

Kaheksas päev

Täna saab läbi pool reisist Madriidi. Kui nüüd ausalt rääkida (nagu Agu Sihvka ikka lugu alustas), siis tänane päev oli nii põnev ja kirju...... Päev algas varahommikul kunstiajaloo tunniga. Tunnis olid kooli noorimad (11-ne aastased) lapsed ja õppisid Francisco Ribaltat, Francisco Zurbarani ja Alonso Canot. Klass oli külm ja pime, lapsed aga hoolikalt konspekteerisid. Oli põnev tund, kahju, et hispaania keeles, oleks tahtnud rohkem aru saada. Siis aga juhtus koolis see, et üks stressi all kannatav tütarlaps lõikas kooli hoovis endal veenid läbi mitmest kohast. Tuli politsei ja kiirabi. Väga ilus ja tubli tüdruk oli tundides, kus mina teda nägin, aga ta on seda korduvalt üritanud. Tüdruk viidi kiirabiga ära. Tal polnud probleeme ei kodus ega koolis, tal on lihtsalt madal enesehinnang ja stress. Siis aga oli meil Dosiga vaba tund, kus arutasime koolisüsteemide erinevusi ja sarnasusi ning ma läksin kooli lähedal parki jalutuskäigule. Mehed koertega, mulle tundub, et koer annab vist põhjust suhtlemiseks. Koertel pole suukorve, aga nad pole ka kurjad, nad ei tee kõrvalistest koertest ja inimestest väljagi. Ma ei tea, kuidas see saavutatud on. Täna oli pargis linde jube palju, muudkui teevad pesa ja lõõritavad. Esimene päev pildistasin üht ilusat rohelist lindu, fotole jäi hall, täna oli neid palju ja tegin uued fotod. Ja siis mingid suured linnud, no puud ragisesid nende all ja siis niideti muru ja pügati hekke ja puid, isegi saialilled pügati ära. Roosid hakkasid ka õitsema. Ja siis tagasi kooli ning ühe puuduva õpetaja asemel asendustund lastega. Ja siis kolm inglise keelt, kus tundi andis noormees Ameerikast ja Dosi vaid abistas ja toetas teda. Tunni valmistas ette Ameerika noormees Hider. Esimeses tunnis oli 18 last, üks tüdruk sai 17 ja teda õnnitleti ja lauldi sünnipäevalaulu ja siis lapsed olid teinud talle plakati südamete, soovide ja valgete pärlitega. Nii ilus! Siis näitas õpetaja muusika projekt-kontserdil tehtud pilte ja videolõike, sest just sellest klassis oli esinemas palju lapsi. Ja siis tund jätkus emotikonide harjutustega. Nii põnevad harjutused olid.....oodake, tulen kooli, me teeme neid ka! Samas sain ka teada, et mitte kõiki emotikone ei mõisteta Euroopas ja Ameerikas samaväärselt. Ka mina õppisin midagi uut. Oli haarav tund. Ja kuna Hider ei räägi hispaania keelt, siis lapsed pingutasid, Dosi natuke ka aitas. Hider on Phyladelphiast, ta on väga viisakas. Iga päev tegi ta kiitvaid märkusi õpetajate välimuste ja soengute kohta. Dosi kohta ütles ta, et Dosi on kooli kõige moodsam õpetaja ja mulle tundub, et seda on ta tõesti. Ta on üks vähestest, kes kannab stiilseid ja silmapaistvaid rõivaid, saapaid ja ehteid. Teises tunnis oli 22 last ja nende ülesandeks oli kuulata Shakespeare elulugu ja loomingut. Õpetaja analüüsis ja seletas uusi sõnu ja siis tehti koos harjutust ja arutati tema teoste üle. Viimane tund oli ka 18-aastasetga, keda oli 23. Muideks, Hispaanias ei pea koolis tundides käima, kui oled täisealine, lihtsalt pead eksamid sooritama ja oled kooli nimekirjas. Nende lastega polnud ma veel kokku puutunud. Klassis oli lahe rastapatsiga poiss Carlos, kes oskas keskpärast inglise keel, aga oli kõva naljamees. Ta pidi tegema harjutuse, no ta pingutas väga ja siis kui harjutus läbi sai, siis teatas, et ta homme kooli ei tule, ta on nii väsinud.... Ja tunni lõpus palus õpetaja tal kasutada fantaasiat, aga ta ei saanud aru ja see tema kehakeel oli selline, et naera "herneks" ja siis veel Hider, kes näitas asju ette nii, et nalja "nabani". (küürakas, ilus mees, rikas, armuke jne.). No ja muidugi avastas Carlos, et tund hakkab läbi saama ja ta keeras endale suitsukoni kokku (materjali sai ta tüdrukutelt). No ja Dosi nägi, muidugi korjas Carlos kogu vara oma taskusse, aga nalja vigases inglise keeles jätkus veel vahetundigi. Kokkuvõtteks toimusid kolm viimast tundi kooli ainukeses puutetundliku tahvliga klassis, kus on kõlarid. Homme saan mina ka seal tunde anda. Samas polnud seal vahepeal internetti ja siis on seal umbne ja veel mingid hiigelsuured kärbsed. Vahetasime õpetajatega veel mõned viisakusväljendid ja infot ning siis läksin poodi vett ostma ja kuna väljas tekkisid pilved, siis poodi oli pandud vihmavarjude kattekiled, et inimesed poodi märjaks ei teeks.....midagi uut jälle, ma pole seda kusagil näinud. Ja siis natuke sordimendist ja poest. Pood oli väiksem kui meie tavaline Maxima XX, aga liha valik (lõigud, tükid, haamerdatud tükid, maitsestatud tükid, supiliha, praeliha, liha Hiina toidu jaoks jne.) ....... sellisest valikust võib eestlane vaid unistada ja siis puuvilja ja köögivilja valik..... Kurb oli vaid see, et apelsine müüvad nad vaid 6-kilostes kottides. Dosi ütles mulle juba enne, et ka piima ostetakse siin 12 pakki korraga ja jogurtit 24 pakki korraga ja vett kastiga jne. Eriti kahtlaseks tegi asja piim, ta ütles, et see säilib, seal on säilitusaineid palju. Ja-ja, siin arvatakse, et säilitusaine aitab ka inimesel kaunis püsida pikemalt.....no ma ei tea. Osatan vee ja nagu soovitatakse, siis ikka sidruniga. Hispaanlannad armastavad vett sidruniga, et püsida heas vormis. Ja vesi tohi olla külm. Ja kalalett....mina sain kokku loendatud 32 erinevat liiki värsket kala. Hinnad on odavamad või samaväärsed Eesti omadega. Samas puudub pooltoodete ja salatite lett, seda lihtsalt pole! Käisin Xanadu vabaaja keskuses söömas, sinna lähevad nii lapsed kui õpetajad. Ja nüüd homseid tunde ette valmistama. Homme lähen õpetajatega koos välja sööma ja salsat tantsima....issand, kõigepealt tunnid ja siis tantsimine. Loodan, et Sandor Stefili (tänan sind!) õpetatud salsasammud aitavad mu hädast välja, siin tantsitakse salsat sellest hetkest kui jalad kandma hakkavad. Minu hotelli kõrval asuv erakool harjutab marssimist ja seda koos orkestriga, nii iga õhtu. Neil on koolivorm: pruunikas-lillad põlvikud ja kampsunid, mustad kingad,  ruudulised seelikud ja sinised pluusid. Poistel on kõik sama ainult püksid on pruunikas-lillad. Hommikul on nii lahe vaadata kui nad kooli lähevad. Aga nüüd ikkagi tööle!

Roosid

Kooli juures olev park

Need suured linnud

Mehed ja koerad

Emotikonide tund

Shakespeare tund

India köök/selline oli praad ja see oli väga tagasihoidlik, pidin vaidlema selle üle tükk aega

Ja selle viskasin ära....palun vabandust kõigi nälgivate inimeste ees!

Need rohelised linnud

Pood

Seitsmes päev

Tänane päev oli kunsti päev. Esimene tund algas 8.30 ja oli väikeste laste teoreetiline joonestamine. Lapsed olid 11 aastat vanad, teema oli keeruline ja nad kuulasid pühendunult iga õpetaja sõna. Tund oli arvutiklassis. Arvuteid on 15, lapsi on aga 25, selliseid klasse on koolis kolm. Kokku on koolis üle 600 lapse ja 45 arvutit! Jube! Nad ei tea, mis on kuvar, mis klaviatuur...... Dataprojektoril puudub pult ja ronida tuleb lae alla. Kuna õpetaja on kooli üks vingemaid tantsulõvisid, siis teeb ta seda kõike ülima graatsilisusega ja lapsed kihistavad naerda. Ka roheline tahvel asub liiga kõrgel, kustutamiseks on vaja hüppeid teha. Aga mulle meeldis (nagu filmis). Teine tund oli praktiline kunst ja needsamad lapsed joonistasid natüürmorti. Tund toimus hispaania keeles, ma varsti räägin juba....pigem arenen algtasemelt kesktasemele. (Hetkel vaatan ka hispaaniakeelset filmi). Kolmas tund oli kooli lõpuklassiga kunstiajalugu hispaania keeles. Enamus õpetajaid ei räägi sõnagi inglise keelt. Teemaks: Rubens, Van Dyck, Velazques-tänu oma kunstikooli õpetajale (Valve Kütt) oli see nii arusaadav ja pildid tuttavad. Ja nädalavahetusel lähen Pradosse (küll juba vist kuues kord)....aga kordamine on tarkuse ema. Söögivahetunni ajal ajasin juttu keeleosakonna õpetajatega, nad hakkavad lõpuklassi laste lõpuõhtuks Shakespeare lavastama. Ja siis oli kaks kunstiõpetust 16-17- aastastega. see õpetaja rääkis ainult hispaania keelt ja nii ruttu, et ma arvan, et ta võttis pool õppekava läbi. Issand, see oli alles tempo! Teemaks oli valgus, valguse murdumine, silma roll nägemises ja valgusefektid. See oli kunagi ammu-ammu minu bakalaureusekraadi lõputöö, seega õnneks tuttav teema. Õpetaja kasutas diaprojektorit. Eile saatis Rosa mulle sõnumi, et ta tahaks kohtuda ja täna sain tema ja tema abikaasa Andres Garcia Gonzalezega kokku. Oli sõbralik ja pikk vestlus. Nad tervitavad kõiki tuttavaid: Aimar, sulle paluti edastada märksõnad: los amigos para siempre, Karmenit (sul olevat hispaania nimi) Reeta paluti tervitada ja Leod ja Annelit! Edastan tervitused Rosa ja Andrese poolt! Vanad ajad tulid meelde...... Ja nüüd siis vaatan filmi ja kirjutan blogi..... Homme on inglise keele päev. Ja reedel annan juba ise tunde! WOW!

Kunstiajalugu

Joonestamine arvutiklassis

Tänane rämpstoit Burger Kingsis (lastele kindlasti meeldiks)

 

 

Natüürmort

Kuues päev

Tänane päev algas nagu ikka hommikusöögi ja jalutuskäiguga kooli. Esimene tund oli kujutava disaini/joonestamise tund. Tund oli hispaania keeles ja õpetaja püüdis laste abiga kõik olulise ka tõlkida. Väga abivalmis õpetaja. Ta kahetseb väga, et omal ajal inglise keelt ei õppinud. Tund on tehniline disain/joonestamine. Täna harjutatakse, homme on eksam. Tegemist on kolmnurga peegeldamise ja 4D-ga nagu õpetaja ütleb ja lapsed naeravad....... Klassis on väga vana mööbel (nagu kogu koolimajas). Lauad-toolid on värvitud roheliseks. Tahvel on roheline ja jube halvasti on näha, mida tahvlile joonestatakse. Õpetaja joonestab tahvlile ja esimest korda kasutatakse dataprojektorit ja joonis kuvatakse rohelisele tahvlile. Vaesed lapsed ja nende silmanägemine! Joonestab õpetaja kindlakäeliselt ilma joonlauata, mallita, sirklita ja nii ka lapsed ja nende portfoliod on imelised. Neil on väga ilus käekiri. Laura lubas mul teha ka foto oma portfoliost. Klassis on 30 last. Teine tund on inglise keel. Kohal on 12 last, sest paljud on muusikaprojekti proovis. Tunnis kuulatakse ja harjutatakse grammatikat. Teemaks on tervis. Alguses on õpetaja mures, et modaalverbid on lastel ununenud, aga selgub, et kõik tuleb meelde. Kolmas tund on õpetajal vaba ja jälle selgub, et ta on pandud asendusõpetajaks hispaania kultuuri ja kirjanduse tundi. Lapsed peavad kordama eksamiks iseseisvalt. Vaesed lapsed, see õpik kaalub vist 5 kilo, ta on paks ja suur ja raske, samas pole kõvade kaantega ega pole ka läikpaberit, ammugi illustratsioone. Vahetunnis panen tähele, et kui koolis suudlevad suured lapsed ei tehta välja, väiksemad lüüakse laiali ja nad alluvad. Jällegi vahetund, vestleme õpetajatega. Uurin, mida nad vahetundides teevad. Nad ütlevad, et ei jõua WC-s ka käia, vahetund on 5 minutit, koolil on kolm maja ja lisaks pead jõudma võtta materjalid osakonnast, lahendama probleeme jne. Söögivahetunnil õpetajad ei kohvita ega söö, aga nad ütlevad, et see on tervisele väga kahjulik. Lihtsalt pole kohta ja aega ka mitte. Samas nii kui tunnid lõppevad, siis minnakse kohe ära, koolimajas lisatööd ei tehta. Parandamine, ettevalmistamine ja kõik muu kooliga seotud on kodus kaasas. Neljanda tunni lapsed on mulle juba tuttavad. Järjekordselt on neil probleeme rahunemisega. Täna on neid koolis 14 ja neil on eksam. Nende eksam on meie mõistes arvestuslik kontrolltöö. Nad ei süvene enamasti ja töö saab valmis ruttu. Üks laps keeldub kohe ja hakkab magama, teine natukese aja pärast. Mõni kõlgutab jalgu, mõni piilub naabrilt eespoolt või tagapoolt, aga töösse on süvenenud neli-viis last, reedel saan teada, kuidas neil läks. Veel üks tähelepanek: õpetajat kutsutakse eesnime pidi, samas Dosi on nime lühend, tegelikult on õpetaja nimi Adosinda, aga seda lapsed ei teagi vist nagu aru saan. Hispaanias lõpevad tüdrukute nimed enamasti a-ga: Kristina, Maria, Marta, Paula, Leena, Violeta, Veronica, Lidia, Andrea, Rosa jne. Samas paljud poisid on Xavierid või Carlosed. Viies ja kuues tund on õpilastega, kes ka eilsest tuttavad. Nad tegelevad omadussõnadega, õpetaja tuletab meelde otsest ja kaudset kõnet ja nad moodustavad lauseid. Õhtul ootab meid ees kontsert. Kooli lauluõpetaja on koos kolme Madriidi kooliga valmistanud ette esitluse, mis üllatab mind oma ülesehituse ja haaravusega. Lapsed on valitud selliselt, et nad pole muusikakooli lapsed, nad on õppinud aasta-paar antud kava ja nüüd neli kooli ja neli õpetajat esitavad seda publikule. Osa publikust on huvilised, osa külalised ja osa vanemad. Meie koolist on direktor, õppealajuhataja, lauluõpetaja, mina, Dosi (inglise keele õpetaja), tehnilise joonestamise õpetaja, hispaania keele õpetaja ja veel üks, ma ei tea, mis roll tal on koolis. Kui kontsert lõpeb, siis õpetajad kallistavad põsemusidega kõiki õpilasi ja vestlevad fuajees laste ja vanematega ja siis minnakse ühiselt kohvi-teed jooma ja muljetama. Jälle saame koju südaööl. Madriidi suurde ja kuulsasse Kontserdimajja jõudmiseks tuleb hotellist minnes kolm korda metrood vahetada. Minnes kohtasin kaht eesti keelt kõnelevat noormeest, kes tööasjus Madriidi sattusid. No maailm on ikka tõesti väike!

Eksam

Muusikaprojekt

Eesreas juhendajad ja abilised

Tehniline disain/joonestamine

Salat Ibis

Kooli direktor, Dosi, Dicarna

Inglise keel

Viies päev

Tund

Tund



Maasikad

Täna oli siis esimene tõsine koolipäev. Ärkasin, sõin hommikust ja jalutasin kooli. Koolipäev algab selles koolis kell 8.30 ja tunnid kestavad 50 minutit. Päike siras taevas ja linnud laulsid. Avasin koolivärava, kasutasin kooliplaani ja leidsin raskusteta klassiruumi. Täna oli inglise keele päev. Kaks esimest tundi oli õpilastega, kes õpivad selles koolis esimest aastat ja on 11-13 aastat vanad. Õpilasi oli kohal 23. Õpikuid polnud, õpetaja valis tunniks Adele laulu „Hello“, mida analüüsiti ja täideti lüngad. Nende laste puhul märkasin süvenemisraskusi, vajadust ropendada, end tunnis märgatavaks muuta ja huvi puudust. Oli ka juhtum, kus tüdruk solvus, vihastas, ropendas ja lahkus tunnist. Tunnis oli ka assistent Suurbritanniast (kes on aastaks selles koolis praktikal, ta alles omandab õpetaja kutset). Kõik oli nagu korras ja polnud ka. Siis oli vaba tund, aga Hispaanias on nii, et õpetaja peab hommikul vaatama oma päevaplaani, kui koolis puudub õpetaja, siis vaba tunni peab ta istuma lastega klassis ja korda pidama. Täna puudus kolm õpetajat ja direktor määras asendajad tundidesse. Asendaja ei pea õpetama, ta istub ja on lihtsalt olemas. Lapsed lugesid, vestlesid, õppisid, tegid koduseid töid ja üks tüdruk nuttis, aga keegi ei teadnud põhjust ja ta ei tahtnud sellest rääkida, neli klassiõde lohutasid teda. Tegemist oli täisealiste õpilastega, keda oli klassis kohal 30. Siis oli lõuna kella 11.10-11.40-ni. Lapsed olid väljas päikese käes, koolimaja oli tühi, mõned sõid, mõned olid puhvetis, lähemal elavad lapsed olid aga kodus lõunal. Hispaanias tasuta koolilõunat pole ja paljudel pole vahendeid koolis söömiseks. Järgnes tund 16-aastaste lastega, kes valmistusid eksamiks. Kohal oli 23 last. Neil oli õpik ja töövihik. Õpikud ja töövihikud tuleb välja osta ja need on kallid, kui töövahend puudub, siis on see lapse mure, mingeid koopiaid ei tehta. Nad olid vaiksed, rahulikud, aktiivsed ja tegid kaasa seda, mida õpetaja palus. Ideaalsed õpilased, ainult koduseid töid ei tee ega pea oluliseks. Vabandused olid sellised: pole aega, olin trennis, ei viitsi, kodus tuleb magada, jalutasin sõbrannaga..... Ja siis tund vaimsete erivajadustega lastega, keda oli klassis kohal 11 ja kes olid aktiivsed, lõbusad ja seltskondlikud. Nad olid omavahel sõbralikud ja kuna teemaks oli tuleviku õppimine, siis nalja sai küllaga. Esimene koolipäev lõppes minu jaoks järgmise päeva ettevalmistamisega ja plaanide korrigeerimisega, sest mitu õpetajat koolis olid huvitatud, et õpetaja Eestist tuleks ja vaataks nende tunde ka ja ütleks, mis on sama ja mis erinev. Seega tekkisid esialgsetes plaanides muudatused, aga ma olen rahul. Õpilased kannavad koolis dresse ja T-särke, on ka teksaseid ja kuna koolimaja on jahe, siis paljudel on seljas joped ja jalas saapad. Sama käib ka õpetajate kohta, ka neil olid saapad jalas ja enamasti teksad ning T-särgid. Vahetusjalanõusid ei ole ega vajata, see teeb lastele isegi nalja. On olemas metallkapid, kuhu vajadusel saab oma asju panna. Koolipäev lõppes kell 15.15 ja siis läksin jalutama ja poodi maasikaid ostma. Sõin pitsat ja siirdusin hotelli, et vastata mailidele ja teha mõned kõned Eestisse.

Neljas päev

Neljanda päeva hommikul läksin jalutama. Mulle tundub, et kõigil on siin koer. Jalutatakse koeraga, joostakse, isad on lastega mänguväljakul. Tundub, et emad ja naised on poes või teevad süüa. Koeraga jalutamise juures meeldib mulle see, et koera kaka korjatakse koera omaniku poolt ära, kusagil ei vedele junne. Spordiväljakul mängivad vanemad mehed keeglit, jalgpalli või lihtsalt jutustavad. Päike paistab ja otsustan sõita Xanadusse (suur vabaaja keskus). Mul paar tundi vaba aega enne kui lähen külla Dosile ja tema tütrele Paulale, kes on 14 aastat vana. Pereisa suri umbes seitse aastat tagasi vähki ja perepoeg Diego peab äri Mallorcal. Otsin lilli ja kingitust. Hispaanias on lillekimp ja väike kink külla minnes alati omal kohal. Paar tundi möödub linnulennul, jõuan tagasi hotelli, riietun ümber ja Dosi tuleb mulle järgi. Kell on kaks. Dosi on valmistanud lõuna. Vene salat, juust, grillitud lambaliha ja kanaliha. Toit on väga maitsev. Dosi tütar on teinud koogi šokolaadist ja pähklitest, see on samuti maitsev. Dosi tütar on ebatavaline antud kultuuri jaoks, tal on heleblondid (loomulikud, värvimata) juuksed ja helesinised silmad. Ta tegeleb rühmvõimlemisega. Tal on oma vanuse kohta väga hea keeleoskus ja temaga on meeldiv suhelda. Ta on õppinud Londonis keeltekursusel, Saksamaal olnud vahetusõpilaseks ja sel aastal läheb ta mais Kanadasse kuuks ajaks keelekursusele, järgmisel aastal tahaks ta minna New Yorki. Tal on laitmatu inglise keele grammatika ja hea hääldus. Kuna ta tahab saada poliitikuks ja reisida maailmas ringi, siis ta saab aru, et keeleoskus on oluline. Hinneteks on enamasti 10 (Hispaanias hinnatakse 10-palli süsteemis). Nende kodu on eramaja väikese aiaga, varem oli ka bassein, aga nad ei vaja seda. Majal on kaks korrust. Loomulikult nende jaoks on see ühekorruseline maja, sest all on alumine korrus ja siis esimene korrus. "Teist korrust" kasutab perepoeg (kui käib kodus) ja külalised. Maja sisustus on stiilne ja hästi läbimõeldud. Pärast pikki vestlusi jääb Paula koju õppima ja meie suundume metrooga Madiidi kesklinna CLEOPATRA näitust vaatama. Dicarna (õppealajuhataja) ootab meid seal. Näitus on fantastiline. Parim osa minu jaoks oli filminäitlejannade Cleopatra rolli kostüümide osa. Ka maalid Cleopatrast on huvitavad, aga mulle tundub, et Cleopatra oli ilusam, kuigi näitusel väideti, et tema ilu on müüt, tegelikult olevat ta olnud üsna ilmetu välimusega. Ehted Vanast-Egitusest olid ka põnevad. Muidugi ei minda koju enne kui ühiselt kohv joodud ja muljed jagatud. Seega venis õhtu jälle kesköösse.


Cleopatra näituse üks sissejuhatav reklaamosa

Xanadu

Dosi ja Paula

Kolmas päev

Salat tuunikalast

Tänane päev algas varahommikuse sõiduga koolituskohta. Valida oli rong, buss, metroo või auto. Valisime rongi. Tegelikult isegi kaks, sest paari peatuse pärast tuli vahetada rongi. Ka rong sõidab enamasti maa all ja rongijaamad on suured ja kõledad. Tegemist ei ole metrooga! Rahvast eriti ei olnud, sest oli varajane hommikutund. Koolitus asus Madriidi kesklinnas ühes kallis hotellis Paseo de la Castellana. Koolitusel oli kolm osa. Esimeses osas rääkis  õpetajakoolituse tunnustatud koolitaja (enam kui 20 aastat) Brian Engquist, siis Ana Arribas Gomez ja siis Sue Kay. Brian rääkis vajadusest õpetust muuta efektiivsemaks, ta tegi meiega praktilisi harjutusi, et tuua õpetajate tundidesse keeleõpetuse värskust. Ta rääkis VUCA maailmast ja selle olulisusest õpetajale ja õppijale. Ana Arribas Gomez rääkis kahjuks hispaania keeles ja ma sain aru mõnedest lausetest ja õppisin mõned uued väljendid, aga erilist kasu polnud peale kauni keele kuulamise. Küll aga ta tegi hispaania keelse mängu meiega, aga õnneks sai vastata: Mi Si/ Mi No, seega loodan, et "läks täppi". Tema on pigem õpetajate tunnetus-ja käitumistreeningute läbiviia. Sue Kay oli ameeriklanna, kes elanud pikalt Prantsusmaal. Ta rääkis, et hea edukus sõltub motiveerimisest ja et see on osakaaluga 99%. Tegime koos harjutusi, mis oleks kaasaegsemad ja õpilasele mõistetavamad, ta rääkis, et õpikute autorid on sageli täiskasvanu vaatenurgast teinud õpiku, aga see, mis meeldib täiskasvanule, ei meeldi alati õpilasele. Kuna aga ka lapsed loevad seda blogi, siis pikemalt ma seda ei seleta siinkohal, kes tunneb huvi, saab minu käest küsida. Ta soovitas lastel lugeda kuueosalist raamatut GONE, seega õpilased!!!! see pidavat väga põnev olema, mul endalgi tekkis huvi! Kokkuvõtteks võib öelda, et oli põnev koolitus ja kogemus. Dosi kohtas koolitusel oma kunagist sõbrannat ja meil oli väga tore vestlus. Kummaline on see, et sa pole inimest kunagi näinud, aga tundus nagu oleksime palju aastaid teineteist tundnud ja meie elumustrid on olnud väga sarnased. Seejärel sõitsime jällegi kahe rongiga Mostolesse ja sõin hotellis tuunikala salati. Tunni aja pärast läksime Dosiga Kaubandustänavale, mis asus tema kodukoha lähedal. Seal on koos kõik kuulsad kaubamärgid ja peamisteks ostjateks jaapanlased. Tunda oli rikkuse hingust ning automeri parklas oli võimas. Jalutasime, vaatasime, lobisesime ja siirdusime kohvikusse tassile kohvile, aga unustasime end lobisema elust-olust. Hotelli tagasi jõudsin südaööl.

Teine päev

Ajastutruu riietus

Tänane päev algas veidi hiljem kui tavaline koolipäev, sest võõrustajad lubasid mul veidi hiljem kooli minna ja kuna ma teed tean (olen antud koolis juba viiendat korda erinevatel põhjustel), siis väike hommikusöök ja kell pool kümme kooli. Kohtumine direktoriga ja õppealajuhatajatega, kooli tugipersonaliga. Tervitused ja formaalsed kõned. Ja siis...... täpselt tunni alguses selgub, et õpetaja, kelle töövari olen, peab tundi saatma asendusõpetaja (asendusõpetaja on noormees USA-st, kellega põgusalt tutvun) ja hakkama arutama oma klassi õpilase muret. Klassikaaslased teatavad, et klassiõel on sügav depressioon ja algab töö tugisüsteemidega, mulle tõlgitakse oluline ka inglise keelde...WOW! Probleemist ja selle lahendamisest ma kahjuks avalikult kirjutada ei saa, aga põnev oli jälgida tegevusi..... Ja siis anti mulle kooli pääsemiseks võti. Hommikul lasksin kella aia taga...koolid on siin lukustatud, et kaitsta kooliperet ja õpilasi. Reas on palju koole ja kõik on lukustatud aedade taga. Ma olen teeninud kiiresti usalduse ja saan isiklikud võtmed, millega saan esmaspäeval kooli ja keeleõppe osakonda, samuti saan kooli plaani ja nelja õpetaja tunnikavad, kelle tunde ma varjutama hakkan. Tunnid on: inglise keel, tehniline joonestamine, praktiline joonestamine, kunstiõpetus ja kunstiajalugu ja loomulikult lubab direktor vajadusel vaadata ükskõik millise õpetaja tunde, sest see on teretulnud. Algab lõuna. Kell 11.10-11.40 on koolis lõunapaus. Tutvun koolis õpetajatega, vestleme ja siis suundun aktusesaali, kus on üleval veel kaunistused eelmisest Erasmusplus projektist..... nii südantsoojendav. Dosi ütleb, et viimane Comenius ja Erasmusplus on sageli kõneaineks ja kohe tekivad ka ideed, mida võiks koos teha, aga sellest hiljem. Algab üritus, mis on keeleosakonna korraldatud. Don Miguel de Cervantes Saavedra surmast saab sel aastal 400 aastat ja samuti saab 400 aastat William Shakespeare surmast. Homme on Hispaanias seetõttu raamatupäev, kuna laupäeval kooli pole, siis tähistatakse koolis raamatule pühendatud õppepäeva täna. Saal on vaikne. Õpetajad on riietatud ajastutruult ja teema juhatatakse sisse ning siis vaatavad lapsed kolme videot antud kirjanikest ja nende tuntumatest tegelastest. Lapsed jälgivad vaikselt ja kahe tunni pärast on nad priid, koolipäev saab nende ja minu jaoks läbi ning suundun päikselist ilma nautima. Jalutan ja naudin sööki Aasia köögis, mitte et mulle Hispaania toit ei maitseks...täna on lihtsalt selline otsus ja toit on suurepärane. Homme siis varahommikul koolitusele.



Kooliaed

Seinakaunistus



 

 

Kool
 

Esimene päev

Hommik algas rongisõiduga Tallinna, viimaste kingituste ja ravimite ostmisega Ülemistes ja loomulikult edasi lennujaama. Iga kord lennujaama sisenedes pean tunnistama, et meie lennujaam on lihtne, mugav ja ilus. Alati suudetakse millegagi üllatada, sisekujunduses oli jällegi muudatusi ja tekkinud oli juurde uusi mugavaid toole. Natuke ootamist ja algaski lend Lufthansaga Frankfurti. Lendki oli igati tavapärane ja mugav. Frankfurdis aga selgus, et Lufthansa lend Madriidi hilineb, aga Lufthansa kiituseks peab ütlema, et nad teavitavad sõnumitega muudatustest koheselt ja seega sain neilt mitmeid sõnumeid ajakava muutuste ja väljumiskoha muutuste kohta. Õnneks ei olnud ooteaeg ikka väga pikk ja lõpuks saime lennule, aga see lennuk oli rahvast täis ja istekohad kitsad ja vahekäigud ka, samas oli meeskond väga toimekas ja viisakas. Minu kõrval oli kaks "täissaledat" härrat Aasiast, kes ei suutnud otsustada, millist vett nad juua tahavad, ma katsusin stjuardessi aidata: sparkling water, fizzy water, mineral water, still water, soda water, spring water, water with bubbles...nad vaatasid mind kummaliselt...lõpuks pakkusin...normal water ja nad läksid näost särama...yes, yes, normal water!!! Ja siis otsustasid nad korduvalt WCsse minna ja see polnud kitsas lennukis just mugavaim tegevus, sest tõusta tuli korduvalt ja anda härradele teed....Varsti olimegi kohal, hilinesime kõigest pool tundi. Dosi (õpetaja keda ma varjutama hakkan) oli mul vastas ja pärast seda, kui me olime ta auto parklast leidnud, algas tee hotelli. Meil oli palju, mida meenutada ja millest rääkida. Hotellis arutasime läbi reedese ja laupäevase päevakava. Tänu Dosile on mul võimalik minna ka õpetajakoolitusele laupäeval Madriidi kesklinna. Nüüd siis juba pesema ja puhkama.....






Magnooliad

 

Kastanid