 |
| Salat tuunikalast |
Tänane päev algas varahommikuse sõiduga koolituskohta. Valida oli rong, buss, metroo või auto. Valisime rongi. Tegelikult isegi kaks, sest paari peatuse pärast tuli vahetada rongi. Ka rong sõidab enamasti maa all ja rongijaamad on suured ja kõledad. Tegemist ei ole metrooga! Rahvast eriti ei olnud, sest oli varajane hommikutund. Koolitus asus Madriidi kesklinnas ühes kallis hotellis Paseo de la Castellana. Koolitusel oli kolm osa. Esimeses osas rääkis õpetajakoolituse tunnustatud koolitaja (enam kui 20 aastat) Brian Engquist, siis Ana Arribas Gomez ja siis Sue Kay. Brian rääkis vajadusest õpetust muuta efektiivsemaks, ta tegi meiega praktilisi harjutusi, et tuua õpetajate tundidesse keeleõpetuse värskust. Ta rääkis VUCA maailmast ja selle olulisusest õpetajale ja õppijale. Ana Arribas Gomez rääkis kahjuks hispaania keeles ja ma sain aru mõnedest lausetest ja õppisin mõned uued väljendid, aga erilist kasu polnud peale kauni keele kuulamise. Küll aga ta tegi hispaania keelse mängu meiega, aga õnneks sai vastata: Mi Si/ Mi No, seega loodan, et "läks täppi". Tema on pigem õpetajate tunnetus-ja käitumistreeningute läbiviia. Sue Kay oli ameeriklanna, kes elanud pikalt Prantsusmaal. Ta rääkis, et hea edukus sõltub motiveerimisest ja et see on osakaaluga 99%. Tegime koos harjutusi, mis oleks kaasaegsemad ja õpilasele mõistetavamad, ta rääkis, et õpikute autorid on sageli täiskasvanu vaatenurgast teinud õpiku, aga see, mis meeldib täiskasvanule, ei meeldi alati õpilasele. Kuna aga ka lapsed loevad seda blogi, siis pikemalt ma seda ei seleta siinkohal, kes tunneb huvi, saab minu käest küsida. Ta soovitas lastel lugeda kuueosalist raamatut GONE, seega õpilased!!!! see pidavat väga põnev olema, mul endalgi tekkis huvi! Kokkuvõtteks võib öelda, et oli põnev koolitus ja kogemus. Dosi kohtas koolitusel oma kunagist sõbrannat ja meil oli väga tore vestlus. Kummaline on see, et sa pole inimest kunagi näinud, aga tundus nagu oleksime palju aastaid teineteist tundnud ja meie elumustrid on olnud väga sarnased. Seejärel sõitsime jällegi kahe rongiga Mostolesse ja sõin hotellis tuunikala salati. Tunni aja pärast läksime Dosiga Kaubandustänavale, mis asus tema kodukoha lähedal. Seal on koos kõik kuulsad kaubamärgid ja peamisteks ostjateks jaapanlased. Tunda oli rikkuse hingust ning automeri parklas oli võimas. Jalutasime, vaatasime, lobisesime ja siirdusime kohvikusse tassile kohvile, aga unustasime end lobisema elust-olust. Hotelli tagasi jõudsin südaööl.
