Kaheteistkümnes päev

Tegemist on esmaspäevaga, aga nagu ma kirjutasin, siis on see vaba päev kõigile, et nautida eilset vaba päeva, mis langes pühapäevale. Väljas on 35 kraadi ja elu "keeb". Otsustan täna lihtsalt Madriidis jalutada ja nautida rahvast, ilma ja toitu. Sõidan kahe rongiga Madriidi kesklinna Solo peatusesse ja olen kohe linnaväljakul. Jalutan tuntud kohtades ja astun sisse ka mõnda poodi. Vahepeal istun pargipingil ja naudin inimesi. Kummaline, väljas on kuum, eile põletasin vaatamata päikesekreemile naha loomaaias, aga nemad on joped seljas ja teksad jalas ja siis veel saapad. No muidugi mitte kõik, tänavapilt on väga kirju, aga siin on täna ka palju turiste. Jalutan kuningalossini ja istun välikohvikusse ning joon tassi kohvi ja uurin ümbritsevat. Kõigil on aega, tavalise kiirustamise asemel nauditakse päeva. Kohv on maitsev, kuigi ma luban endale, et rohkem kui tassi kohvi ma päevas ei joo! Siis jalutan edasi ja otsustan minna sööma. Täna siis tapas (midagi ka Hispaania kultuurist), no ma ei armasta seda tapast, aga olgu, ma ju lubasin-täna on Hispaania kultuuri päev.  Lõpuks saab kell neli ja otsustan sõita ühe rongiga ja siis peatuse bussiga tagasi hotelli. Naudin võimalust lihtsalt internetis olla ja suhelda tuttavatega ning vaatan ka natuke telerit. Madriidi südames on teenindajatel inglise keele oskus parem, aga eks seda turistide tulvast tulenevalt. Minu jaoks jääb saladuseks see, et nad õpivad inglise keelt kõik kohustusliku õppeainena, osad koolid on ka lausa keeleõppekoolid ja siis veel paljud kursused, aga tulemus on kesine. Samas jääb kahtlus, et ehk on neil keeleoskus olemas, aga on tahtmatus või kartus suhelda. Ma pole sellele küsimusele veel vastust saanud ja vaevalt saangi.